Konoha ründamine

Shin oli jooksmas ka Hokage maja poole ent nägi et kõik on seal juba valmis: "vähemalt tegutsevad" mõtles Shin ning vaatas ringi.

Maja ette kiiruga kogunenud meeskonnad said ülesande kõik elanikud konohast välja toimetada ja rangelt võitlemine keelatud. Igal meeskonnal oli oma ala, kust pidid inimesed välja saama. Iga meeskond sai ka kaasa kaardi konohat, kus oli piisav info elanike välja viimiseks. Hokage tõstis käe ja meeskonnad olid läinud aga teda veel ei jäätud rahule, kohale tuli mees valges kuues ja maskiga, midagi said räägitud ja järsku kadusid mõlemad rääkijad.

Elven ohkas "Miks ta evakueerib kõik linnast minema? Midagi kahtlast siin on toimumas..." Pomises Elven omaette ja tahtis juba Katoga rääkida, kui too valge kuues mehega minema kadus "Mis toimub?"

"Sa plahvatusi pole näinud? " vastas Kato väike naerunäoga. "olukord on tegelt suht halb meie vaatekohalt. Meid rünnatakse väga suure täpsuse, üllatusmomendi ja jõuga. Ma lihtsalt kasutan ettevaatlikusabinõusid. Ma küll ei taha et mu esimesel ametipäeval saaks küla elanikud surma. Sinu ülessanne on praeguseks kogud kokku võimalikult palju tulejõudu ja siis vastu minna nendele. Mul läheb natuke aega... trantsportimisele." Seletas Kato ja siis järsku oli ta ka kadunud.

"Selles on sul mõte olemas. Noh, ma lähen ostan siis natuke aega juurde..." Elven pilgutas silma ja kadunud ta oligi...

Yuudai aga samal ajal pani vaikselt ja märkamatult ülesse kividele lõhkeaineid ning siis läks alla teiste juurde tagasi. Igalpool olid juba valged jooned ülesse kerkimas. Natue üle veerandi oli puhtaks tehtud. Kannatused konoha poolelt olid juba hirmuäratavad kuid ega ka ründajad ainult kiriimustutega pääsenud polnud.

Varsti Oli Juba Chuunini tiimidel enamus konohast Evakueeritud ainult 2 Chuunini tiimil oli vaja veel teha teised naasesid Hokage maja poole lootes saada uusi ülesandeid!

Benjamin oli üks paljudest kes evakueeriti Konohast. "mis küll on juhtunud , Kus Fred on , kas ta on terve , Kus ema ja isa on?" mõtles Benjamin ning kõndis kuhu vaja.

Elven liikus kiiresti mööda peatänavat, kuni jäi Jamesi ees seisma "Tere James. Lõpeta see asi juba. Mida te tegelikult tahate? Te ei saaks kunagi terve konoha vastu..."

James vaatas Elvenit ja sirutas end "Mida me tahame?" küsis ta üle ja lausus juurde, kui kuulis lause lõpu "Ei saa terve konoha vastu?" Ta hakkas naerma "Elven, siin konohas on ainult algajad. Ei, siin on küll palju jounineid ja ANBU on tugev, aga võrreldes meiega mitte midagi. Nad ei ole piisavalt treenitud. Nad on treenitud kinni püüdma võibolla Bingo booki A rühma tüüpe, kuid mitte S rangi tüüpe. Ainukesed, kes suudavad midagi teha on sina, Kato ja siis oli Fred ka, aga ta on ju surnud. Olgu, teie Sensei ka, aga ta ei saa ju enam jutsusid kasutada. Kui kahju, kavatsete kahekesi kõik meid võita?" Ta irvitas ja tõmbas oma selja pealt teise mõõga...

Elven oli tõsine. "Tahad sõdida? Olgu..." Ta ohkas... kui aus olla, ta vihkas relva võitlejaid... Ta eelistas rohkem jutsukasutaja vastu võitlemist. Elven tegi liigutusi ja lausus "orino jutsu" lausus Elven, tehes käe liigutusi. Järgmisena tuli eemalt maa seest metall ja kasvas ümber Jamesi, tehes puuri. Elven tegi järgmisi liigutusi "nami nami no jutsu..." Lausus Elven juurde ja lõi käe juurde. Ümber puuri purskasid tuuleviilud kõrgele taevasse, tehes maasse augud. Need lõikasid kõike, kes sattusid sellele tuulealale. Elven tegi järgmiseid liigutusi ja lausus "mizu Hori no jutsu..." Ta lõi käe maha ja ise hüppas tagasi. Ümbertuule aukude veel tekkis järsku vesi, mis liikus ümber Jamesi ja tema puuri. Pidevalt käisid suured sulpsatused ja vesi lendas kõrgele õhku ja lendas tagasi samasse veekogusse. "Ma mainin ära, et tegemist pole tavalise veega ja vesi on üle 500 kraadi." Ta pilgutas silma, kuna see arv keedab inimese elusalt. Elven hakkas järgmiseid liigutusi tegema. Eelmised tegevused olid väga kiiresti toimunud...

Mees vaatas kõiki tegevusi, kuid ei teinud midagi. "Olgu, ma tulen siit välja...." Ta lõi mõõgad vastu puuri, tahtes puuri lahti lõigata, kuid mõõk ei lõikand läbi "Misasja?" Ta pilk läks üllatunult Elvenile.

Elven ohkas ja lausus siis "Ma poleks kunagi tahtnud veel seda kasutada, kuid tundub, et mul ei jää valikut..." Ta tõmbas väja taskust ühe nõela ja surus selle järgmisena veeni. Toru täitus kiiresti verega. Elven tõmbas toru välja ja ohkas. Kergelt pritsis verd välja, kuid Elven pomises midagi, pani näpu otsa sinna augule ja haav paranes. Nüüd tegi Elven käele märgi: "封" Ta lausus ilusasti "gokuin" See tähendas täpselt 'Seali'

Kui too kuulis sõna 'gokuin', hakkas James närvitsema. Ta hakkas kiiresti lõikuma end välja. Muidugi vaikselt ta lõikuski, kuid ega see tavaline raud polnud. Ta kaustas ka oma erilisemaid asju. "Sa oskad seda?" küsis ta närviliselt...

Elven lõi käe maha. Järgmisena juhtus midagi hämmastavat.... Taevasse tekkis täpselt selle koha peale, kus James oli suur märk. Märk, mis tähistas täpselt sama 封 märki. Too märk kadus sujuvalt ära ja järgmisena võis näha maas ainult ühte mõõka. Tegemist oli sama mõõgaga, mis James oli kandnud. Elven nõrkes ja kukkus maha. Kõik need kuumad veed ja tuulevärgid olid ettevalmistused ja chakraohverdused Seali jaoks ja muidugi takistus põgenemiseks. Elven hakkas vaikselt mõõga poole roomama "needetud mõõk sa nüüd olgu..." James oli just sinna sisse üllatusega sealitud...

"EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII..." röökis James samal ajal, kui ta alguses süttis kõlema ja siis puhus tuul põlenud puru kokku ja too puru vajus mõõka sisse...

Järsku on ka kohal Kato "Tubli aga mõtle ka tagajärgedele. Tule, ma kannan su eemale, praegseks sa ei võitle. Oleks sa natuke viivitanud, oleks ma ka tulnud appi." ütles kato, võtes elveni ja ka mõõga ning jälle kadudes.

"Ole mõõgaga ettevaatlik. Mõõga allapoole on tehtud üks märge... (封=SEAL) See on verega tehtud ja sinna mõõka on sealitud James. Kui selle märkme maha hõõrud, on seal mõtetu. Las see veri läheb lõplikult kõvaks...."

Kato jõudis sinna, kus läksid välja ka teised konoha elanikud ja ütles elvenile " Ole nendega, ma pean minema tagasi. Kui vaja, kaitse neid kuid proovi võitlustest vältida." andes ka mõõga elvenile, kadus kato jälle.

Gemna oli vahepeal kogu Hyugade suure piirkonna maha põletanud ning seal ei olnud enam muud kui leegid ja tuhk ning karjed. Gemna ise istus ühe maja katusel ning nottis oma kunaidega paanikas inimesi maha. "armu ei tohi ju anda" mõtles Gemna endamisi ning irvitas

Benjamin nägi et nende rivi ette otsa tuli uus ANBU , kes oli alles võidelnud(elven). Ta läks ANBU juurde ning küsis: "Mis siin toimub , Kes meid ründavad?" Ta vaatas kurvalt ANBUle üles , kuna Benjamin oli üsna lühike ANBU kõrval ning ootas talt vastust mõeldes isa aina oma perekonnale.

Fred oli lõppuks naasnud oma nukumeistri õpingutelt ning temast oli tehtud Ghost Puppet. Tal oli nukk seljapeal nagu muumia ning ta sammus konoha poole. Juba kaugelt tundus et midagi on valesti. Oli küll uus aasta aga nii palju kära ja tossu see ka ei tekita. Ta otsustas olla ettevaatlik. Konohasse sisenes ta end varjates ning nägi et majad põlevad. "mis siin toimub?" mõtles Fred ning vaatas ringi. Ta võttis suuna läbi konoha hokage maja poole. Rahvast oli vähe. Mõned üksikud kilked kostsid Fredi kõrvu. Vahepeal arvas Fred et see on halb uni ent varsti nägi ta ühe maja katusel valgeds ja mustade pilvedega kaunistatud mantlis mees. Mees oli üsna tumeda nahaline. Fred üritas hiirida mehe seljataha ent mees märkas. "kes sa selline oled?" küsis Fred ning vaatas endast kõrgel olevat meest.

Gemna vaatas tuimalt meest kes oli teda kõnetand ning lausus siis:" sul oleks parem kui sa ei teaks". Gemna pani kunai käest millega ta oli kavatsend juba oma järgmist ohvrit tabada. Gemna viis end mehe selja taha ning võttis välja tavalise noa. "vabanda aga armu siin ei anta" lausus Gemna ning torkas noa Fredi ghost pupetisse. Ta nägi et seal koorub ainult puitu. "kes sa selline oled" ehmatas korraks Gemna ning taandus ning naases oma paika maja katusel.

"mina tean paremini mida ma teada tahan , nii et ütle kes sa oled või sa oled hädas" lausus Fred ning vaatas ringi. Linn suitses. Linn oli peaaegu inimtühi. Abi peale tal loota ei olnud ning ta polnud väga kindel oma nuku peale aga kui linn oli hädas oli Fred valmis aitama. Ta jäi vastust ootama ning oli valmis ka oma seljapeal olevat pupetit aktiveerima.

Gemna muigas ning lausus:"nagu ma ütlesin kui tahad võidelda siis armu ma ei anna". Gemna muutus korraks natuke oranxzimaks ning lasi siis kätest välja laava. "minu käest sa ei pääse" mõtles Gemna ning Laava jälitas Fredi.