Järjejutt: Iidsed Ninjad

Iidsed ninjad: Kummituste ootamatu saabumine: 1. Osa: Kummitused Hernepõllul.

"Ema ema , vaata mis ma leidsin!" kisas Zorton ning hoidis kuldseid päikse käes säravaid ning isuäratavaid herneid peos ning jooksis eemal rohiva ema poole. "Küll see aasta on hea saak ," lausus Nelly ning pühkis higi ära "aga seda umbrohtu on ka jõle palju ," Ta imetles korra herneid ning rohis siis edasi. Zorton ei olnud just väga vaimustuses ema reageeringust ning lasi pea norgu. Ta tammus tagasi oma herne vakku ning hakkas herneid mugima. Ta sõi neid koos kaunaga. Ta oli laisk nii et ta ei viitsinud eriti lahti teha.

Eemal kuuldus krabinat ning sahinat ning tuul ulgus. "hunt" teatas Zorton endale et oma vaprust hoida. Sahin ja hulgumine aga muutus aina tugevamaks. Zorton tõusuis püsti ning uuris põõsast. Äkki kahmas sealt välja üks ima peenike käsi , kui seda saab just käeks nimetada. See oli kui sinise ja punase kirju peenike elektri juhe millese olid pisikesed ning lodevad näpud voolitud. Zorton kohkus. Ta hakkas taganema ning komistas mingi vana roika otsa. "ema!" kisas Zorton.

Varsti tuli kohale veel üks elukat. tal oli kaks vana ja pruuni ning koitand jahukotti seljas. Sealt kottist kostus ema ja isa hääli. Ise oli nagu tavaline vaim. Valge ja lapitud nagu mingi paks poiss oleks endale katkise ja määrdunud voodi lina selga tõmmanud omati ei olnud tal jalgu. Ta hõljus ning ütles "siit on vist kõik," "ema!" karjus Zorton veelkord ning järgmisel hetkel oli ta ka jahukottis.

Zorton karjus terve tee. Ta kuulis et vahepeal kavatsesid vaimud isegi teda oimetuks lüüa. Jahukottist ei näinud kahjuks midagi välja või kui nägi ka siis oli kõikjal põllud. Pärast mõne kümne minutist kõndimist pandi Zortoni kott äkitselt maha. Zorton asus nihelema ning uuris ümbrust nii palju kui kottist nägi. Ta nägui et on mingis ruumis. Ema ta enam ei näinud.

Lühike seekord vb järgmine pikkem , kas üldse tasub jätkata?

hea jutt

Tasub ikka ...

Võib ma olen kriitiku rollis?

1. Teema pealkiras on iidsed kolme i-ga
2. Kirjavigu oli ka.
3. Enne jutumärkide lõppu käib koma, või hüüumärk, või küsimärk. Vastavalt olukorrale muidugi.
4. Lihtlauseid saab alati põnevamaks muuta, lisades rohkem omadussõnu, siduda üks lause teisega. Alati ei pea lause lõpetajaks olema punkt, võib olla ka koma.
5. Kuidas sai see elukas kõndida, kui tal jalgu polnud?

Aga igatahes, kui sa seda viimistled ja ma mõtlen kõvasti viimistled, võib sellest asja saada. Mõte on iseenesest hea.

Elven Junior kirjutas:

hea jutt

Tasub ikka ...

tänud

Gerda kirjutas:

Võib ma olen kriitiku rollis?

1. Teema pealkiras on iidsed kolme i-ga
2. Kirjavigu oli ka.
3. Enne jutumärkide lõppu käib koma, või hüüumärk, või küsimärk. Vastavalt olukorrale muidugi.
4. Lihtlauseid saab alati põnevamaks muuta, lisades rohkem omadussõnu, siduda üks lause teisega. Alati ei pea lause lõpetajaks olema punkt, võib olla ka koma.
5. Kuidas sai see elukas kõndida, kui tal jalgu polnud?

Aga igatahes, kui sa seda viimistled ja ma mõtlen kõvasti viimistled, võib sellest asja saada. Mõte on iseenesest hea.

kriitikuid ikka vaja. olgu siis kui aega saan siis muudan.

Iidsed ninjad: Kummituste ootamatu saabumine: 2. Osa: Kumituste Laboratoorium.

Zorton väsis ning hakkas hingeldama. Ta oli terve tee aina seal kottis rahklenud ja isegi peale seda kui ta maha pandi oli ta edasi rahklenud. Nüüd aga ta edasi ei jaksanud. Ta lasi oma keha lõdvaks ning mõtles et peaks uinuma , sest ta ei osanud muud ikka teha. Higi voolas palavikuliselt üle tema sooja lauba ning ta üritas mingit võimalust siit pääseda."äkki see on lihtsalt unenägu?" mõtles Zoron ning lasi silma looja.

Ükskõik palju ta ka proovis ei saanud ta ikka und. Kott oli kitsas ning Zortonil oli tapvalt palav. Äkki märkas et keegi askeldab ta luku kallal. "Zorton ," sosistasid kaks inimest korraga. Need olid ema ja isa "jess!" mõtles Zorton ning varsti sai ta kottist lahti. Zorton astus kotist välja ning puhastas end kotti nõõride ja jahu kübemetest.

Eemal oli 4 vaimu pikali. Üks oli see sama elektri juhtme mees , Teine oli see kes oli neid terve tee tassinud ning kolmas oli nagu kloun. Klouni nägu oli igat värvi täis ja silmade ümber oli tehtud päikese muster , klouni nahavärv oli hall ja ta riided olid samuti musta ja valge triibulised. Neljas oli nagu maha kukkunud pann kook ainult vedel. "mis asi see on?" küsis Zorton isalt. "see on sulav mees ehk vaimu klanni üks liikmetest. Nad ilmusid ei tea kust välja ," selestas isa. Zorton läks sulava mehe juurde ning torkas sellesse näpu sisse. "jälk" lausus Zorton kui oli võtnud kuuma lima oma käe peale.

"me peame nüüd kiirustama" lausus isa. "ennem peame me siin laboratooriumis infot proovima saada , kui me siin juba olema , vean kihla et seda kohta ei tea ükski Mojo saare teadlane ega ka tavainimene," lausus ema. "selles suhtes on sul õigus," õigustas isa ema mõttet. Zorton asus samuti laborit läbi kammima. labor oli suur ning avar , katus oli läbipaistev ning seinad olid kivist , igas nurgas olid riiulid ja arvutid. Varsti hakkas Zortonil külm , sest ta ei liigutanud palju.

Õnneks leidis Nelly umbes 5 minuti pärast selle mida ta otsis. "Sihtmärgid" oli vihiku pealkiri ning seal oli terve list inimesi ja Nelly , Shukaku ning Zorton olid nende seas. "tubli ema!" lausus Zorton. "nüüd peame kiirustama" lausus isa ning kõikm kolm jooksid välja pääsu poole. Seda oli kerge leida sest kogu ruumis oli ainult 1 uks.

Pärat mõnaajast rändamist metsas ning orjenteerumist puu samblate ja päikese järgi jõudsid 3 rändurit koju. Zorton aevastas ning kõhis ja Nelly tegi talle kuuma teed. Shuhaku küttis ahju ning tegi sõõgi valmis. Kui sõõk oli valmis , tõmbas ta oma sinise ja rebase karvkattest kraega palitu selga ning asus teele Kuninganna poole.

Teda võeti seal vastu soojalt. Kuninganna oli Mojo Linna ainuvalitseja ja Shuhaku oli ta poeg , kes pidi varsti kuningaks saama kui ta ema sureb. "kuninganna ootab teid juba" lausus valvur , kes oli riietatud paksult ning mähitud suurde punasesse salli , mis pidi sümboliseerima Mojo saart. See oli Tom , Shukaku vana sõber , kes suvel tõõtas karate õpetajana ja talvel valvurina. "tere Tom , Kuidas kuninganna mind juba ootab?" pärib Shukaku "Küll saad teada mine nüüd" lausus Tom ning juhatas Shuhaku sisse.

Shuhaku sisenes kuninganna ruumi ning lausus: "tere ema , Tom ütles et sa ootad mind , Milles asi?" Shuhaku vaatas ringi ning nägi et ema on uue sisustuse oma ruumile lasknud panna. Ta lähenes kuninganna lauale , mis oli vana laud , kus kappi all oli sala kapp , kus olid elu tähtsad dokumendid. "ma tõin sulle midagi" lausus Shuhaku ning pani laboratooriumist saadud raamatu ema lauale. "miks sa mind siis ootasid?"

niikuinii see naine läkitaski vaimu klanni seda perekonda püüdma xD

Elven Junior kirjutas:

niikuinii see naine läkitaski vaimu klanni seda perekonda püüdma xD

milline naine?

Nimetu Idee

Tuli selline idee et teeks siia mingi võistluse ka. Idee on siis selline: et osaleda saada mulle PM. Sinna peale pead mõtlema ühe tegelase. Sa peaksid kirjutama:

Nimi: Võiks olla eesti pärane.

siis tuleb küsimustik. millele vastated otsustan sinu tegelase klanni kuulumise , elukoha , ka iseloomu ning ka rassi.

1. Mis on sinu lemmik element?
1. vesi
2. maa
3. tuli
4. õhk

2. Mis meeldiks sulle kõige Rohkem?
1. teenida jumalat
2. elada kuninglikus peres
3. olla hästi pikk
4. osata hästi karateed.

3. Millist isandat sa teeniksid kõige meelsamini?
1. Kunigat keda peaksin jumalaks
2. teenida kavalat äritsejat
3. olla tõõjõud ma all
4. Olla verise imperaaroti käsualune

4. Mis sulle meeldiks?
1. Ella tsivilisatsioonist eemal ning olla ise enda peremees.
2. Olla maailma pikim inimene
3. lesida kuumal rannal ning kaitsta seda
4. ehitada liiva lossi , mida saaksid päris lossiks muuta

5. Mida teeksid meelsamini
1. Olla kurja organisatsiooni liige
2. olla organisatsiooni vang
3. elaksid metsas kus käib pidevalt sõda.
4. Vallutaksid suure maa ja hakkaksid selle ainuvalitsejaks.

6. Unistus?
1. Olla võitmatu
2. Olla legendaarne
3. Olla tugev omas piirkonnas ning kasutada seda kurjadeks tegudeks
4. saada erilised võimed.

kui selle ära saadate siis saate vastuseks veel 3 küsimust millele saate vastata.

Tegelastest parimad valin välja ja neist saavad mu loo tegelased. neist võib lugeda varsti juba mu järjejutus. Saate teada kuidas neil läheb.
Osalege!

kuninganna noh

ei taha ette õelda , aga ütlen et see ei ole nii , kui ma sust õigesti aru sain

xD ok

ise võtsin osa

Iidsed ninjad: 2pt Libahundi Ohver : 3. Osa: Libahundi needus.

"asi on libahundis," alustas kuninganna Liis. Ta silmitses raamatut ning küsis "mis see on?" Ta avas selle ning sirvis seda natuke. "siin on ka minu nimi!" ehmus kuninganna. "See on vaimu klanni raamat , keda nad tahavad vangistada , ma ei tea mis põhjusel , aga meid nad juba proovisid kätte saada," lausus Shuhaku. "olgu see selleks eks see selgub ajapikku" lausus Liis ning tõi nähtavale oma sala kappi. Maapealne kapp sõitis eest ära ning seal avanes metallist uks. Metallist ukse tagant tuli nähtavale vahtrast ning tabalukuga kapp , milles oli 5 sahlit. Iga sahtli peal oli tähed A-G ja G-N ja nii se jätkus mida kaugemale see läks seda tähestik edasi läks. Liis avas sahtli nimega S-Õ. Ta asetas Shuhaku antud raamatu sinna.

"nüüd jätkan ma oma juttu libahuntidest," lausus Liis ning seadis end toolile mugavamalt sisse. "Viimasel ajal on teateid saadud et Koopa Linnas ja Ürginimeste linnas ja ka Metsa külas on liikvel üks libahunt , kes otsib endale liitlasi. Noh saad aru küll , ta üritab inimesi pureda et neid liba huntideks muuta , õnneks on neid veel vähe ning me peame selle needuse kiiresti peatama!" lausus Liis "ja mida mina tegema pean?" küsis Shuhaku. "Sa juhid seda missiooni , sa saad terve sõjaväe luurajaid ning lähed kammid läbi Metsa küla , Koopa küla ja Ürginimeste küla ," lausus Liis

"Millal ma teele asun?" küsis Shuhaku olles valis kohe ülesannet lahendama. "Kasvõi täna," lausus Liis. "Luurajad on valmis nad ootavad sind Staabis," "heaküll," vastas Shuhaku ning lahkus. Ta suundus koju ning teatas oma äkkilisest ülesandest Nellyle. Ta võttis välja oma kotti ning pakkis sinna sisse paar Nelly valmistatud võileiva ning natuke pesu. Shuhaku kinnitas oma võõle relva , mida ta kül eriti ei kandnud ja ei kasutanud ent ta teadis et ta ei saa libahundi vastu kätega minna. Mõõk oli pikk ning nagu uus , sest Shuhaku polnud seda palju kasutanud. Ta oli terve elu võidelnud kätega. "ära muretse , ma tulen varsti tagasi" manitses Shuhaku Nellyt ning pani oma palitu peale ja lahkus

Kui ta staabi jõudis olid seal juba kõik valmis. Seal võis loendada umbes 5 pikkamaa sõdalast ehk vibuga võitlejat ning 3 võlurit ja 5 tavalist sõdalast , kes kasutasid võitluses mõõka. "kas asume teele?" küsis üks suur ja tugev mees , kes suitsetas staabi nurgas. Nad lahkusid staabist , mis oli kollane aga hämardudes , mis oli selle kella ajale omane muutus ta oranziks. "hea küll lähme!" hüüdis Shuhaku , kes luurajad enamasti austasid , sest Shuhaku oli mitu tähtsat ülesannet täitnud ja ta oli ka igaaastase Kaitsjate laagri tsempion.

Ilm oli pilvine ning kuu trügis taevaplaanile. "täna on täiskuu" lausus üks luuraja teisele. "me alustame ürginimeste Linnast ja siis lähme Metsa linna ning lõpuks kompame läbi Koopa Linna , kas on selge?" hõikas Shuhaku oma üksusele. "selge" hõikasid 13 sõdurit üheskoos. Shuhakut ei seganud et sõdureid oli 13 , tema ei uskunud millesegi , peale oma käte.

Taevas oli oma maksimum hämaruses kui Shuhaku ja tema üksus Ürginimeste Linna saabus. Ürginimesed olid Mojo Linna elanike esivanemad , kes ei tahtnud et neile midagi kergelt tulleks. Nad elasid Ürgajas nagu nende nimigi ütles. Värav oli kivist ning seal oli küla , mille majadeks olid koopad ning väiksed hütid. Väravat valvas üks poiss , kes ei tundunud üldse ürginimese moodi. Tal olid juuksed korras ning käed puhhtad. Ainuke asi mis näitas et ta on ürginimene oli ta riietus. tal oli karu nahast üheõla pluus ning tavalised mustad püksid. Ta käes oli pikk kivist oda. "kes te olete ja mida te tahate?" küsis Poiss ning sihtis Shuhakut ja tema üksust odaga. "me tahame su juhiga rääkida," lausus Shuhaku rahulikult ning proovis südikat ja võitlusvalmis olevat poissi maha rahustada. "millest?" küsis poiss ning hakkas natuke rahunema. "libahuntidest" vastas Shuhaku lühidalt. Poiss rahunes ning ütles: "ma kutsun oma isanda oodake siin ärge sisenege"

Mõne minuti pärast oli poiss tagasi. Tema järgi kõndis Karunahast mantlis olev mees , kes tundus olevat natuke üle 50 aasta vana. "mu isand tuleb kohe" lausus Poiss , kes oli oma isandast ennem võõrate juurde jõudnud. "Samuel ütles et te tahate libahuntidest rääkida" lausus viiekümnetes olev mees. "mina olen Rai, Mida te täpsemalt teada tahate" küsis Rai. "kus libahunt on ja keda ta juba purenud on?" esitas Shuhaku oma küsimuse. "Meie provintsist pole ta teada olevalt kedagi purenud ent Samuel ütles et ta nägi libahunti." lausus Rai. "nii Samuel , kus sa teda nägid?" päris Shuhaku. "ma juhatan teid juhtusin kord jahil olles jälgedele" lausus Samuel.

Samueli juhatusel edenes üksuse tee Metsa küla poole. Jäljed olid tõesti olemas , need olid kindlalt hundi omad. Varsti kadusid aga jäljed. See juhtus paar kilomeetrit Metsa külast eemal. Seal oli järv , mis peegeldas kuuvalgust. Varsti kuuldus aga ulgumist jälle. "see on kindlapeale libahundi oma" lausus üks luuraja natuke hirmu välja näidates. "jah," oli ka Shuhaku nõus. "samuel sa võid nüüd minna" lausus Shuhaku. "pole vaja ma jään," lausus Samuel "ehk suudan veel abistada," "ise tead ," vastas Shuhaku oma tavalisel toonil.

Äkki ilmus teisele poole järve üks kogu. "kes te olete püsige paigal" lausus Shuhaku. "kurat , pidin ma endast märku andma, " mõtles Shuhaku "oleks võinud hiilida" lausus üks luuraja vihaselt. Teisel poole jõge olev kogu vaatas ikka Shuhaku poole "kes te olete?" karjus Shuhaku. "Shuhaku , see olen mina!" kostus vastus. Shuhaku kohkus , kes võis see olla.

nunnu

Elven Junior kirjutas:

nunnu

Mis on Nunnu?

jutt

Elven Junior kirjutas:

jutt

tänud, kuidas Samuel meeldib?

nurm. Kummaline, et ta on aint mingi koopa inimene xD

Kohe kirjutan edasi siis saad tema mineviku ka teada , tegelikult ei ole ta sündinud koopa inimene.

Iidsed ninjad: 2pt Libahundi Ohver : 3. Osa: Õhtupoolik Vanas metsa linnas

“kes võib see küll olla?” mõtles Shuhaku aina ning hõikas: “kes sa oled?” “ma olen Robert , Shuhaku , su isa!” lausus teasel pool järve olev mees. “olgu ,” lausus Shuhaku ning vaatas oma üksust kes seisid rivitult ta selja taga. Ainult Samuel kindlas reas. Shuhaku üksus hakkas otsima võimalust järve ületada. ”see ei ole sügav , umbes kaelani tulge otse!” lausus Robert. ”relvad on rasked!” karjus Shuhaku oma isale ning vaatas oma mehi. ”pole mitte rasked , saaame vabalt üle,” lausus üksusest kõige lihaselisem mees ning kontrollis oma relva. ”hea küll , need kes arvavad et ei saa ise üle tõstu käsi ,” lausus Shuhaku ning vaatas uhkel oma üksust , kust ei tõstnud kätt keegi , mõned olid küll kõvasti hirmul aga keegi ei julgenud oma kartust näidata ning ei tõstnud kätt. ”näed nüüd” lausus lihaseline mees ning vaatas üleolevalt Shuhakule otsa. Shuhaku ei lasknud mehe üleolevast pilgust end segada ning alustas järve ületamist.

Umbes 15 minuti pärast olid kõik pääsenud teisele kaldale. Mõned kesolid lühiksemad olid relvad pikkematega saatnud ja ise ujudes tulnud. Shuhaku kallistas Robertit ning ütles: ”isa miks sa pole vahepeal naasnud , olen kindel et ema pole ennam vihane,” ”tema viha ei lakka , ta on kangekaelne naine,” lausus Robert ning patsutas Shuhakut õlale. ”sinust on saanud tubli sõdalane,” lausus isa ning vaatas oma poega.. ”kuidas sa siia üldse sattusid?” küsis Robert ning istus kivile ning pani oma särava ning üsna väikese mõõga kõrvale ning ootas kuni Shuhaku istet võtab. ”Me otsime libahunti” lausus Shuhaku teraselt ning kõva häälega , mis kajas mõõda metsi edasi. Robert kohkus:”jah , libahunt oli siin. Ta sai ka omale siit ohvri.!” ”kelle , kas kellegi teist?” küsis Shuhaku. ”ei õnneksmitte!” lausus Robert ning vaatas eemal olevat Luure üksust.

”aga kes siis ohver on ja kuidasi siin lood on?” küsis Shuhaku. ”ohver oli üks mõõduv Geshgaanide hõimlane , naissoost arvatavasti on Geshgaanid jälle kuskil rõõvretkel käinud” lausus Robert kurval ning vaatas jõe poole. ”aga kas nüüd on siis 2 libahunti?” päris Shuhaku ning proovis võimalikult palju selgust juhtumisse saada. ”ei imelikult kombel langes libahunt peale neiu puremist. Arvatavasti oli tal mürgitus või midagi sarnast” pakkus isa. ”olgu , ma lähen nüüd oma laagrisse. Ära sina tule. Rick ei soovi kedagi Clauside perest peale minu näha. Sa ei tea kui kurjaks ta läheks kui ta sind näeks” lausus Robert ning lahkus metsa tukka , kus kesklt paistis valgus ja kostsid relva treeningu kolinat.

Shuhaku põõrdus nüüd oma meeste poole. ”samuel aitäh et meid õigesse kohta tõid , sinust oli palju abi , kui soovid võid nüüd lahkuda , aga sa võid ka jääda” ”muidugi Samuel jääb , tema tõi meile toidu lauale” lausus üks meestest ning kõik kiitsid seda hõiskega heaks. Shuhaku vaatas kivi peale pandud potti ning seal kees kala supp. ”Samuel on vist päris hea kalamees” mõtles Shuhaku kui oli kalasupi lõhna ninna saanud. Ta sammus eemale jõe juurde ning täitis seal oma vasest joogipudeli.

”sa ei küsigi , kuidas Samuel nii palju kala sai?” küsis üks mees. ”noh?” küsis Shuhaku unisena. ”ta on võimas võlur , ma ütleksin et isegi legendaarne” lausus mees uhkelt. ”tore” lausus Shuhaku ning naeratas Samuelile. Samuel vaatas abivalmilt ringi ning küsis äkki:”Shuhaku , see on vist su nimi,” ”jah” vastas Shuhaku. ”kas ma võin teiega koos Mojo saarele tulla. Ma ei taha olla enam mingi ürginimene , ma ei sobi selleks, Ma tahaksin hakkata õppima Võlur Arthuri käe all” lausus Samuel. ”Ma arvan et ikka võid” lausus Shuhaku ning nägi et Samuel muutus natuke rõõmsamaks. ”aitäh” lausus Samuel. ”nii mehed” lausus Shuhaku ning tõusis püsti. Ta loenda silmadega mehed üle ning ütles: ”me peame hakkama korda mõõda valvama , sest usun et kogu saladus on siin” lausus Shuhaku. ”kes valvavad esimesena?” Küsis Shuhaku ning vaatas oma üksust. ”kaks meest üks hästi pikk ja peene ning teine natuke tüsedam ning keskmist kasvu umbes 170cm. ”olgu teie valvate esimesena ning...” lausus Shuhaku , tal kadus mõttelõng ära ning ta kuulis Hundi häält. Üks mees hakkas naerma ning ütles:”ning te valvate terve öö” Seltskond hakkas kõik naerma peale 2 valvuri , kes olid end pakkunud. ”olge tasa” karjatas Shuhaku vihaselt ning kuulatas edasi. Hundi ulgumine aina jätkus.

Nimetu Idee

Tuli selline idee et teeks siia mingi võistluse ka. Idee on siis selline: et osaleda saada mulle PM. Sinna peale pead mõtlema ühe tegelase. Sa peaksid kirjutama:

Nimi: Võiks olla eesti pärane.

siis tuleb küsimustik. millele vastated otsustan sinu tegelase klanni kuulumise , elukoha , ka iseloomu ning ka rassi.

1. Mis on sinu lemmik element?
1. vesi
2. maa
3. tuli
4. õhk

2. Mis meeldiks sulle kõige Rohkem?
1. teenida jumalat
2. elada kuninglikus peres
3. olla hästi pikk
4. osata hästi karateed.

3. Millist isandat sa teeniksid kõige meelsamini?
1. Kunigat keda peaksin jumalaks
2. teenida kavalat äritsejat
3. olla tõõjõud ma all
4. Olla verise imperaaroti käsualune

4. Mis sulle meeldiks?
1. Ella tsivilisatsioonist eemal ning olla ise enda peremees.
2. Olla maailma pikim inimene
3. lesida kuumal rannal ning kaitsta seda
4. ehitada liiva lossi , mida saaksid päris lossiks muuta

5. Mida teeksid meelsamini
1. Olla kurja organisatsiooni liige
2. olla organisatsiooni vang
3. elaksid metsas kus käib pidevalt sõda.
4. Vallutaksid suure maa ja hakkaksid selle ainuvalitsejaks.

6. Unistus?
1. Olla võitmatu
2. Olla legendaarne
3. Olla tugev omas piirkonnas ning kasutada seda kurjadeks tegudeks
4. saada erilised võimed.

kui selle ära saadate siis saate vastuseks veel 3 küsimust millele saate vastata.

Tegelastest parimad valin välja ja neist saavad mu loo tegelased. neist võib lugeda varsti juba mu järjejutus. Saate teada kuidas neil läheb.
Osalege!

Iidsed ninjad: 2pt Libahundi Ohver : 3. Osa: Öö Vanas metsa linnas

"hea küll hakake valvama" lausus Shuhaku ning võtttis kottist omale magamis kotti , mis oli märjaks saanud järje ületamisel. "kurat" karjus Shuhaku ning viskas magamis kotti eemale. Kui ta viha lahtus pani ta selle kuivama. Kaks valvurit seisid laagri keskel püsti ja oli näha et neil on hirmus. Nad püüdsid anektoodidega ennast lõbustada. Kõik heidsid magama.

Shuhaku ei saanud und. Ta vähkres ühelt küljelt teisele. "hei" lausus äkki keegi ning silme ees läks valgeks see oli tõrvikuga Samuel. "kas ei tule und?" küsis Samuel "ei tule jah" lausus Shuhaku. "võta seda," lausus Samuel ning ulatas Shuhakule ühe väikese topsi kus sees olid musta tableti taolised asjad. "mis see on?" küsis Shuhaku "see paneb su magama" lausus Samuel. "ei taha" lausus Shuhaku uhkelt ning andis Samuelile silmadega märku et mingu magama. Samuel eemaldus.

Hundi ulgumised hakkasid jälle kostma. See ajas niimõnegi mehe üles. Kell oli umbes pool 12. Kuu paistis juba kõrgelt ning tuuli hakkas ka vilistama. "hea küll mehed vahetame valvureid" lausus Shuhaku. Ta tõusis püsti ning küsis:"kes valvab koos minuga?" Üks mees blondide kiharatega tõusis ning noogutas. Teised heidsid jälle magama.

Shuhaku hakkas nüüd valvates äkki väsima. Ennem lamades tal und ei olnud tulnud aga nüüd valvates kippus see hirmsasti peale. "ma lähen käin jõe ääres" lausus Shuhaku ning sammus jõe äärde. Kuna kuu valgustas nii palju oli jõe kaldal näha isegi jälgi. Need olid luure üksuse jäljed mida nad olid kalastades tekkitanud.

Shuhaku küürutas jõele ning viskas oma näole vett. Äkki puhus külm tuul ning Shuhakul hakkas külm ta vaatas äkki üle jõe ning nägi ...... libahunti. "mida?" ehmatas Shuhaku kuid rahunes siis. Ta kutsus käe viipega blondide juustega valvuri enda juurde ning käskis tal vibuga lasta see loom maha. Blond tegi nagu kästud. Ta pani noole vibusse ning tõmbas nõõri vinna.

Nool lendas suure kaarega üle jõe ning tabas libahunti täpselt kõhtu. Libahunt kargas natuke kuid ta oli jalgadega jõe mudasse kinni jäänud ning ta rabeles end ise maha. "hea lask" kiitis Shuhaku. "nüüd lähme üle jõe vaatama" lausus Shuhaku. "kuid ei tahaks eriti märjaks saada." mõtles Shuhaku. Nüüd tuli talle meelde et Samueli kohta oli õeldud võimas võlur. "äkki ta ongi võlur" lõi Shuhakule pähe ning ta ruttas Samueli poole. "kuule kas sa oled tõesti võur?" küsis Shuhaku "jep" vastas Samuel unisena ning ajas ennast püsti. "jääta see vesi korraks ära" lausus Shuhaku. "olgu," lausus Samuel ning vesi oli jääs.

Nüüd said Shuhaku ja blond noormees edukalt hundi surnukeha ära tuua. Shuhaku oli rahul ning jäi rahulikult magama. Peale seda asussid valvesse üks lihaseline mees ning üks mees kes oli kõva põhulõug.

Järgmine hommik oli ilus hommik. Shuhaku ja mehed põõrdusid tagasi Mojole. Kus inimesed ei olnud just väga rahulikud. Nad kõik vältisid luure salka kes tuli linna libahunt kaenlas. Shuhaku viis libahundi Looma laboratooriumi ning teatas Liisile et libahunt on edukalt kohal.

Iidsed ninjad: 2pt Lääne Jaava kuningas : 3. Osa: Igas Peres on tükkike kurjust.

2 aastat hiljem...

"samuel sa oled väga tubli võlur , sinust saab kindlasti kunagi legendaarne võlur" rääkis Arthur Samueli suurest tulevikust. Samuel vaatas uhkelt üle klassi ning naeratas nii mõnelegi. "aga pea meeles et sa maa maagiat harjutab , see on su nõrgim külg ja kui sa sattud vastamisi õhu võluriga saab slm päris raske olema" manitses Arthur. Samuel noogutas ning saigi oma lõppu tunnistuse kätte.

"nii võlurid te olete vabad aga Rick ja samuel jääge teie siia" lausus Arthur ning ootas kuni kõik teised noored võlurid ja nõiad olid klassist lahkunud. Arthuril oli selline nägu peas nagu ta tahaks Samuelile ja Rickile , kes olid akadeemia kõige paremad võlurid maailma lõppust rääkida. Arthur vaatas ringi ning hingas siis vaikselt sisse. "te olete nüüd noored võlurid" alustas Arthur. "te ei pa nõustuma kui te ei taha" Poisid vaatasid üksteisele otsa ning hakkasid siis tähelepanelikult Arthrit kuulma et mitte valesti aru saada.
"vaadake poisid , Lääne Jaava riigis , see riik kes ei allu mitte kellegile ning teevad koostõõd Geskaanidega võin noh Geskaanid on nad vallutanud kunagi nagu Idamaade ajalugu räägib. Nii Lääne Jaavat juhib üks selline noormees nimega Meelis. Kes kavatseb oma valdusesse saada ka Aechi ilusad rannad. Meie ja veel paar inimest peame neid takkistama. Kas olete minuga?" küsis Arthur

See teade lõi mõlemad poisid pahviks. "olgu" tuli vastus peale pikka pausi. "väga hea , Kui te sellelt missioonilt tagasi tulete saavad teist legendaarsed maagid. Kui olete ikka kindlad oma otsuses , tuleku suhtes siis pakkige asjad ning tulge homme hommikul akadeemia ukse ette. Ma küll ei tahaks teid ohtu seada aga , teised maagid ning sõdurid on kas haiged , puhkusel kuskil mujal või siis missioonil. Ning oma kodu väge ei saa me saata muidu jääks linn kaitseta. kas saate aru?" küsis Arthur sellise häälega nagu tal oleks Samuelist ja Rickist kahju.

"homme tuleb teiega võlur Matt" lausus Arthur ning naeratas ta teadis kuidas poisid Matti nime peale reageerivad kes on legendaarsete maagide organisatsiooni juht. "matt , pea maag , Lahe" lausus Rick. "tore on kohtuda sellise suure maagiga" lausus Samuel endamisi. "võite nüüd minna" lausus Arthur ning poisid lahkusid ning Arthur hakkas oma asju tegema.

Homne päev oli ilus päikese paisteline ilm ning tuult ei olnud eriti üldse. Sooja oli kõvasti. samuel oli varakult kohal. Ta istus maha ning asus oma raamatut lugema. Kuid päike käis väga silmadele ning tal kadus varsti raamatu lugemise isu. Äkki hakkas Samueli kõrvalt tossama must teekatte. Samuel ehmatas ning pani raamatu kotti ning uuris auru. Äkki käis "plkks" ning samuel lendas eemale.

Kui Samuel julges jälle silmad avada oli tema ees suur võlur Matt isiklikult. Samuel vaatas selja taha , kust kuuldusid sammud. Sealt tuli Rick. Nägu maas ning mõtted mujal. Rick oleks peaaegu samuelist ja Mattist mõõda kõndinud. "tere" lausus Matt ise natuides kuidas poisid teda imetlesid. "mina olen täna teie juht , akadeemias vist Arthur korra tutvustas ka mind" lausus matt ning kohendas oma keepi. Tänase päeva esimene tuule hoog sasis Matti musti juukseid. "kas liigume?" küsis Matt.

Matt ees ja kaks võluri akadeemia priimust järgi nii kulges nende teekond kurja ning mõjuvõimsa nooruki Meelise poole et teda troonilt tõugata ning Aechi rand päästa. Mojolt polnud Aechi rand mis kuulus Pasai kuning riiki kaugel. Teepeal said kaks priimust kõike Mattilt pärida.

Umbes 15 minutiga olid nad juba Pasai kuningriigis. Troopiliseim kuningriik Idamaade seast , seda oli kohe tunda. Linna keskel sirgusid palmid ning majad olid kõik valged ning lamedate katustega. Kuid linnas oli midagi tõsist lahti. Sellist häda tuju Pasai kuningriigis oli viimati näha siis kui kardeti et nende jumal on neid hüljanud. Pasai kuningriigi asukad nimelt uskusid et Idamaa lõi jumal Pasai.

Matt juhatas Samueli ja Ricki kuninga juurde , kelle sees usuti jumal olevat. "Mis teil siin lahti on , Meelis pole veel ju rünnanud" lausus Matt ning istus tema jaoks lahti rullitud vaibale. Samuel ja Rick pidid põrandale istuma. See eriti neid ei heidutanud. Nüüd nad said teistele rääkida et on oma silmaga näinud erakordset paleed ja kuningas Pasaid. "Me kardame et Meelis tappab mind kõige ennem ning siis pole meil enam lootust. Kuna jumalal pole keha mida kasutada" lausus kuningas Pasai. "teil pole nii kui nii võimalust" lausus Matt endamisis. "me majutame teid palee alla korusele kus on võõraste maja" lausus kuninga üks teenritest.

Võõrastemaja oli keldrikoruse mitte esimesel korusel nagu Matt , Samuel ja Rick pärast taipasid. Koridor mis viis võõrastemajja oli täis hiigel rotte ning seinad olid veri punased. Võõraste maja ise oli suhteliselt puhas. Mattile , Samuelile ja Rickile anti kolme peale üks tuba. Matt sai voodi endale. Samuel leidis kappist varu madratsi ja varu madratsi mille peale tema endale aseme tegi. Rickil oli magamis varsutus kaasas ning ta jäi samuti põrandale , mis polnud just eriti meeldiv.

Umbes poole kahe paiku õõsel. Rick oli terve öö üleval olnud ja nihelenud. Kella kahe peiku hakkas tal just uni tulema. Kell oli lõppetanud lõõmise ning rottid olid ka nähtavasti magama jäänud. Kuid nüüd segas Ricki und hoopisgi mingi muu asi. kaugelt kostis müra mis oli omane geskaani hõimule. "mis see on?" küsis Rick endamisi. "nad tulevad" lausus Matt ning vaatas voodist põrandal lebavale Rickile otsa. Matt nägi et ka Samuel on müra peale üles ärganud ning lausus siis: "lähme vaatame mida nad suudavad." lausus matt ning süütas tõrviku , pani endale riided selga ning ..........