Metsas

Markus läks metsa ning haaras omale 3 kunaid. Ta riputas üles ka märklaua ning asus seda viskama. Markus viskas ühe kobapeale kümnesse , kuigi tal oli oma ea kohta kohutavalt hea täpsus . Tal oli kodus palju diplomeid Kunai viske võistlustelt. Ta loopis edasi.

Aeglaselt mööda üksikut metsateed kõmpides hingas Gerda sügavalt sisse ning nautis värsket õhku. Mets oli üks vähestest paikadest Konoha juures, mis talle kohe väga meeldis. See oli linnast täiesti eraldi seisev üksus, kus polnud ühtegi märki tsivilisatsioonist. Kergelt ohates mängis tüdruk oma kunaiga ning juurdles aja kulu üle. Olukordades, kus ta midagi ei oodanud, möödus aeg kiiresti, kuid nüüd, kus ta ootas Chuunini eksameid nii väga, et vahel tegi see isegi ta hingamissüsteemile haiget, venis iga päev aeglaselt nagu teoila. Just nagu praegu. Need metsas veedetud mõned minutid tundusid talle nagu pikad tunnid.
Mida kaugemale Gerda kõndis, seda paremini ta kuulis midagi. Vihin ja mütsatus, vihin ja mütsatus. Just nii see kõlas. Veidi heli üle juurelnud tundus see talle nagu kunai viskamise vihin ja selle puusse sisenemise hääl. Sammu kiirendades jõudis ta nägemisvälja üks Jounin, kes märklaua pihta kunai'sid loopis. Nii palju kui Gerda nägi oli mehel tõesti hea käsi. Iga kunai läks vist kümnesse. "Vau," ütles tüdruk laialt naeratades. "Teil on väga täpne käsi," lisas ta mõne sekuni pärast, olles veendunud, et mees kuuleb ta sõnu.

Markus vaatas ringi ning nägi üht tüdrukud eemal seismas. "aitäh" lausus Markus ning lähenes Geninile. "tere , mina olen Markus , Markus Dunleavy" lausus Markus ning naeratas Geninile.

Tüdruk kummardas kergelt, just nii nagu viisakusnõuded ette nägid. "Gerda," sõnas ta vaikselt ning piilus silmanurgast meest. Too oli temast peaaegu kaks korda suurem, 150 cm, nagu tüdruk oli.
"Mitu aastat teil läks, et Geninist Jouniniks saada?" päris Gerda uudishimulikult ning keerutas kunaid näpuotsas. Koolis ei olnud ta kõige targem, kuid üks täpsema käega viskajatest. Püsimatu lapsena, tundis Gerda vajadust liikuda, kuid hoidis ennast tagasi, sest uudishimu oli suurem. Ta tahtis väga teada, kui kaua tal Jouniniks saamine aega võtab.

Markus alustas oma Jounini tee meenutamist. Ta oli olnud koolis üks targemaid ja täpsemaid. halvasti oli tal koolis aga jutsudega."see läks minu arust väga kiiresti. Ma nautisin seda teekonda Jouniniks. Kui sa suudad olla alati tubli ja sa võidad teiste poole hoiu siis läheb see teekond sul samuti kiiresti" selgitas Markus oma mõteid. "aga noh umbes aasta vb" lausus siis Markus " Kas sina valmistud ka Chuunin eksamiks?" küsis Markus ning jälgis tüdruku käes olevat Kunaid.

(Sorry, et segan, aga aasta on liiga lühike aeg. Esiteks, tavaliselt Chuunin eksamid toimuvad iga 3 aasta tagant. See teeb juba üle 3 aasta + treening, et chuuninist jouniniks võtab kaua aega. Ma arvan, et see on juba ruttu, kui sul läheb mingi 5-6 aastat... Sorry, et segasin. Lihtsalt mainisin )

Gerda kergitas kulmu. Aasta tundus kuidagi vähe. Aga samas teadis tüdruk, et oli olemas inimesi, kes olid tõepoolest andekamad kui ta ise. Kergelt naeratades pühkis ta muremõtted peast ning keskendus endast kõrgemal seisva mehe jutule. "Chuunini eksamid. Ainus asi, mis mind veel käigus hoiab," sõnas ta vaikselt ning vaatas mehele altkulmu otsa. "Mulle ei meeldi Genin olla. Nagu kellelegi meeldiks," lisas ta mõne hetke pärast veel vaiksema häälega. Südames oli tüdruk väga võimuahne ning soovis saada võimalikult tugevaks võimalikult kiiresti. See oli ka põhjus, miks ta iseendale koguaeg meelde tuletas, et aeg oli trenni teha või jutsusid harjutada. "Üks asi, mis mind kindlasti edasi aitab, on täpsus," lausus Gerda ning viskas oma kunai ühe märklaua kümnesse. "See on minu tugevaim ala."